Juuni esimesel nädalavahetusel toimub Inglismaal Wimbornis külgvankrite mururaja Euroopa meistrivõistluste poolfinaal. Esmakordselt selle võistluse ajaloos on rajal Eesti meeskond, motoklubi Motosport 360 all sõitvad Joel Sudnikevitš ja Juhan Paabstel.
Tegelikult on ovaalialadel Eestis üsna auväärne minevik. Aastaid tagasi tegid söeraja- ja hipodroomisõidus soolomootorratastel ilma näiteks Ken Viidas, Rene Aas ja Jaak Soolep, kuid pärast Nõukogude liidu lagunemist huvi ovaalialade vastu vaikselt vaibus. Nüüd on pigem speedwayna tuntud spordiala taas populaarsust kogumas ja lisaks korvimeeskonnale võistlevad rahvusvahelistel tiitlivõistlusel sel hooajal ka noored. Ent Eestile traditsiooniliselt eduka ala hetkel ainukesed maailmatasemel sõitjad täiskasvanute arvestuses ongi Sidecar Team 102 – Sudnikevitš/Paabstel.
Oma karjääri alustas Joel motokrossi külgvankri sõitjana, ent ovaalialad on teda paelunud juba lapsest saati, kui ta Tallinna hipodroomil võistlusi vaatamas käis. Kui ala Jaak Soolepi eestvedamisel taas uue hingamise sai, oli ka Joel kohe platsis, esialgu siis motokrossi külgvankriga. Võimaluse tekkides tõi ta Hollandist spetsiaalmootorratta ja nüüdseks on ta juba kahel aastal aina edukamalt välisvõistlustel osalenud.
Juhanil on samuti seljataga kümneaastane karjäär motokrossis ja Eesti ühe mitmekülgseima kallutajana on tal ette näidata üsna kõrgeid kohti rahvusvahelistelt tiitlivõistlustelt. Aasta tagasi otsustas ta aga mootoritega lõpparve teha ja hakkas hoopis jooksma. Ent kui Joel teda söeraja külgvankrisse kutsus, ei suutnud mees kiusatusele vastu panna, uus ja huvitav väljakutse oli sedavõrd paeluv.
Selle hooaja esimeste tulemuste põhjal saab kindlalt öelda, et koosseis töötab hästi. Oma esimese võistluse Saksamaal lõpetasid mehed poodiumi teisel astmel. Ala nimekaima sarja Hollandi lahtiste meistrivõistluste kolmandal etapil said mehed hakkama aga teoga, mida just iga päev ei näe. Varumeeskonnana, kes tavapäraselt üldse sõitma ei pääsegi, suudeti vaid kahe sõidu punktidega välja jõuda finaali, kus võideldi välja auväärne kolmas koht.
Euroopa meistrivõistlustel saab meestel kindlasti olema äärmiselt raske. Kuna väljaspool meie kontinenti selle alaga ei tegeleta, on see sari ala tipp, mis omakorda tähendab ka konkureerimist maailma parimatega. Esmalt aga tuleb Sudnikevitš/Paabstelil 4. juunil toimuvast poolfinaalist edasi pääseda. Mururaja Euroopa meister selgitatakse välja 12 parima meeskonna osalusel 1. juulil 2017 Prantsusmaal peetavas finaalis. Esimesed kuus finaalikohta antakse eelmise aasta paremusjärjestuse alusel riikidele ja rahvuslike tiitlivõistluste põhjal otsustavad kohalikud föderatsioonid, keda võistlustele saata. Teise kuue finaalikoha eest võitlevad 12 meeskonda poolfinaalis. Kuna meeskond 102 on juba kahel aastal Euroopas konkurentsivõimelist sõitu näidanud, otsustati sel aastal ka Eestile poolfinaali koht eraldada.
Toeta meeskonda
Tahtmine võistelda on mõlemal nii suur, et ronitakse üle igast mäest. Pisikese Toyota Yarisega sõitsid mehed juba aprilli alguses Hollandisse, et seal kiireimate juhendamisel elu tähtsamaks võistluseks valmistuda ja kogemusi koguda. Eestis selleks väga võimalusi pole – konkurente on vähe ja spetsialiste korvide vallas ei ole. Oma külgvankri, 500cc piduriteta ja ovaalse raja läbimiseks mõeldud mootorratta, on mehed oma kätega ehitanud ning võistlustel on nad iseenda mehaanikud.
Kuna aga sellisel tasemel konkureerimiseks enam oma vahenditest ei jätku, on meeskond alustanud ühisrahastuskampaaniat http://stardipaik.ee/uus/projektid/sudnikevitspaabstelile-euroopa-meistrivoistlusteks-hoogu-juurde.
