marko saareke 1

Kaadri taga: FIM motokrossikomisjoni liige Marko Saareke

EMF tutvustab motospordiga seotud inimesi, ilma kelleta võistlused toimuda ei saa, kuid kes jäävad niiöelda kaadri taha. Paljude võistluste peakohtunik ja Pärnu Motoclubi asutaja ja eestvedaja Marko Saareke on üks kahest eestlasest kes kuulub Rahvusvahelise Mootorrattaföderatsiooni (FIM) komisjoni.

Kuidas Saareke motokrossi juurde sattus?
„2000ndate alguses olin harrastaja, mul õnnestus soetada Pärnu lähedale Sauga valda maatükk ja sellele sai käsitsi ehitatud ka algeline krossirada. Rajal hakkasid sõitmas käima korüfeed, kellele mina ainult alt üles vaatasin: Toivo Nikopensius, Jüri Makarov jt. Minul oli toona Eametsa motoklubi, Makul [Makarovil] aga Tootsi motoklubi. Mingil hetkel panime Makuga oma klubid kokku ja sündiski Pärnu Motoclub.“

Kuidas Saarekesest sai kohtunik?
„2003 korraldasime Pärnus esimest jäärada ja Pärnu Kuninga võistlust, kuhu kohtunikuteenus tuli sisse osta. Peakohtuniku teenust pakkus selline tore mees nagu Heino Aavasalu [tollal ka EMF-i krossikomisjoni juht]. Järgmisel aasta võistlusi korraldades kordus sama lugu. Mulle aga väga ei meeldinud, et selle teenuse eest kellelegi maksma peame. Et saaksin ise oma võistlustel peakohtunik olla, pidin käima ära koolitusel ja tegema EMF-i kohtunikulitsentsi.“

Kuidas Saareke sai FIM-i litsentsi?
„Kiviõlis oli 2009 tulemas esimene korvide MM-etapp. FIM-litsentsiga kohtunikke oli tollal Eestis loetud hulk ning toonane EMF-i peasekretär Veiko Biene saatis minu ja tehnilise komisjoni juhi Allan Laurimäe Taani ühele korvide etapile vaatama, kuidas asjad käivad. Sellelt reisilt sain ma endale oma praeguse parima sõbra Allani, Taanis aga õppisime peamiselt seda, kuidas asju teha ei tohiks.

Talvel tegime Allaniga litsentsid ja järgmisel suvel olime juba Kiviõlis kohtunikuks.

Tänavusele, kümnendale ja kahjuks ka viimasele Kiviõli MM-ile, pidime aga FIM-litsentsiga kohtuniku „sisse ostma“, kelleks oli üks sakslane. Aga kõigil ülejäänud aastatel olen mina Kiviõlis peakohtunik olnud.“

Kuidas Saareke FIM-i krossikomisjoni jõudis?
„Selline mees nagu Ralf Piva oli varem korvide MM-sarjas võistluse direktoriks (Race Director) ja meist said head sõbrad. Käisime kord suvel, tema, Allan ja mina, kaatriga Kiviõli MM-i järgselt Kihnu saarel veidi lõõgastumas, ning kõige muu asjaliku ja õpetliku kõrval soovitas ta meile, et kuna oleme Allaniga noored ja nutikad poisid, siis peaksime FIM-i komisjoni liikmeks kandideerima. Ajasime talle alguses vastu, kuid ta julgustas meid ikkagi proovima. 2014 talvel tegin Šveitsis FIM-superlitsentsi, seadsime oma kandidatuurid üles ning osutusimegi valituks – Allan tehnilisse komisjoni, mina krossikomisjoni.“

Kuidas Saareke USA-s „vilistamas“ käib?
FIM-i komisjoni liikmeks olek tähendab, et Saarekesel tuleb ühena 28 krossikomisjoni liikmest umbes 15 korda aastas käia erinevatel võistlustel üle maailma ja esindada seal FIM-i. Ta võib täita žürii presidendi, peakohtuniku, võistluse direktori või delegaadi rolli kas supermoto, FMX-i, saanikrossi, superkrossi või motokrossi võistlustel.

Nii oli Saareke näiteks veebruaris San Diegos ja Minneapolises AMA superkrossidel FIM delegaadiks, märtsis Argentiinas MXGP peakohtunikuks (kusjuures kohalik korraldaja soovis sellesse ametisse just Saarekest teiselt poolt maakera, mitte mõnda Ladina-Ameerika kohtunikku), mais Rootsis saanikrossi MM-il FIM-delegaadiks, on käinud Kuveidis ja veel paaris riigis radu inspekteerimas, juulis Itaalias juunioride maailmameistrivõistlustel võistluse direktoriks, septembris Hiina MXGP-l taas FIM-delegaadiks. Lisaks sellele veel Eesti meistrivõistluste etappidel peakohtunikuks olemine, võistluste korraldamine Pärnus, jne.

Saarekesele meeldib FIM-i töö juures selle mitmekesisus. Huvitavat peakohtuniku tööd õues eelistab ta delegaadi tööle laua taga. Kui ta 2014. aastal Kegumsis oli Rahvuste krossi peakohtunikuks, täitus üks suuri unistusi. Tänavu motokrossi juunioride MM-il Itaalias Race Directori kohustuste täitmine oli veel kraadi võrra kangem ülesanne ja ka unistuse täitumine.

Kas Saareke ajab FIM-is raha kokku?
„Töö komisjonis on vabatahtlik. Kompenseeritakse küll kulud ja makstakse sümboolne komandeeringu tasu, kuid ära selle rahaga ei elaks. Pealekauba on mul lisaks kahele suuremale ka kaks väikest last, kolmeaastane ja üheteistkuune, perest eemal olemine enam kui 15 nädalavahetusel aastas paneb mõtlema. Õnneks on olemas telefon ja igasugu videokõne võimalused, nii et saan naise ja lastega ikka tööreiside ajal suhelda. Lisaks kannatab ka siinne äritegevus, kuna ei saa sellele enam täielikult pühenduda.“

Kas FIM-i komisjoni oli keeruline jõuda?
„Minu jaoks on see tõesti tulnud lihtsalt ja loomulikult. Aga kui ajas tagasi vaadata, siis ei juhtunud see kindlasti mitte tühja koha pealt, vaid pidin aastaid tööd tegema ja arenema.

Alguses visati mind FIM-is lihtsalt tundmatus kohas pea ees vette, väiksematel võistlustel, ja kogenum kolleeg oli mulle siis toeks. Tundus, et ujusin välja, sest üsna kiiresti tulid MXGP-etapid ja teised keerulisemad võistlused.“

Saareke ja Laurimäe

Kas Laurimäega koos tegutsemiseks jääb veel aega?
„Paar aastat tagasi olime mõlemad korvide MM-sarjas ja käisime paljudel etappidel koos. Eelmisesse aastasse jääb meie legendaarne Facebooki kahevõitlus, kus võistlustelt pilte üles riputades üritasime teineteist üle trumbata. Minu meelest olin kindel võitja mina! Mingil hetkel paluti aga meid viisakalt pildid tütarlastega, kus meil on FIM-i logodega riided seljas, uudistevoost ära peita.

Tänavu olime Allaniga koos ametis ainult kahel FIM-i võistlusel, Hispaanias ja Ukrainas korvide etappidel.“

Kas sõitjate austust on keeruline ära teenida?
„Püüan peakohtunikuna tegutsedes nõuda reeglite täitmist kõigilt. Ei ole kellelegi järele andnud ja onupojapoliitikal sellise ameti juures kohta ei ole. Austus tuleb ära teenida.“

Kuidas Saareke lahendab rajal kirgi kütvaid olukordi?
„Juba Aavasalul oli kombeks öelda, kui keegi tema kui peakohtuniku juurde mingi probleemiga tuli, et saame minu bussi juures kokku ja arutame. Ta võitis sellega loomulikult aega ennast koguda ja tekkinud küsimuseks ette valmistuda. Kui siis lõpuks kohtuti, jõudis konflikt juba ka natuke jahtuda ja lahendust oli lihtsam leida. Sarnaselt püüan ka mina vahel käituda, kui mõtlemisaega vaja.“

Kas FIM-i esindajana on ette tulnud ka kummalisi olukordi?
„Talvel San Diegos toimus superkross välirajal. Seal sadas tohutult ja pinnast töödeldi niiskuse sidumiseks lubjaga, seda pandi kohe ohtrasti, ja ka vihma sadas aina juurde. Lubi kogunes suurtesse lompidesse, kust läbi sõites see üles pritsis. Paljud sõitjad said lubjaveest vettinuna tõsiseid vigastusi, ka mootorrattad said kahjustada. Osalejatele maksti korralikku valuraha ja need kohtuasjad kestavad vist siiamaani.

Kord saanikrossi etapile jõudes selgus neljapäeval, et MM-rajal askeldavad alles suusatajad. Tekkis küsimus, kas võistlus ikka toimub. Kuulasime osapooled ära, korraldaja kinnitas, et kõik saab korda ja nii ka läks.

Venelased ei väsi kunagi üllatamast. Kuveit oli huvitav koht selle poolest, et nad piltlikult öeldes, palusid endale öelda, mida ja kuidas vaja teha on, ja siis kõik nii toimuski, raha tingimuste täitmiseks lihtsalt jagub, seda võetakse ju niiöelda maa seest.

Sel aastal prooviti ühel etapil e-bike’ide võidusõitu ja no see on sürrealismi tipp. Võite ise YouTube’ist järele vaadata.“

Millist motokrossi tulevikku Saareke FIM-is näeb?
„Mulle meeldib see, et kuigi oleme EMF-is osade reeglitega paar aastat FIM-i arengutest maas, on siiski kindel, et varsti võtame need ka siin kasutusele. FIM-is ei näe enam kohtunikke ohtlikel hüppenukkadel, vaid nad on kaugemal, kuid nende vaateväli on siiski hea ja tegutsemine tõhus. Kohtunikud kannavad turvalisuse huvides kiivreid ja ma väga loodan, et see saab varsti nii olema ka Eestis.

Rajad on palju muutunud, näiteks whoopse ja keskelt tühje hüppeid ei tehta enam, kõik on palju sujuvam; rajad on laiemad, turvaalad suuremad; ka rataste kubatuurid on väiksemaks läinud. Kaitsmete kasutamist nõutakse rangelt.“

Saareke ja Pärnu Motoclubi liikmed.

Mille üle Saareke uhkust tunneb?
„Tütar Johanna Saareke saab võistluste ajamõõtmisega suurepäraselt hakkama. Oma 450se krossika on ta praegu nurka tõstnud ja ma väga loodan, et tema võistlemise isu läks üle.

Olen väga uhke Pernova Hariduskeskuse Motokrossiringi töö üle, kus me juba aastast 2007 lapsi krossi juurde toome. Meil on ringid neljale erinevale vanusele, kus lapsi õpetavad peale minu veel Johanna, Kalvi Väljamäe, Peeter Volokitin – kes kõik on ka ise selle kooli kasvandikud. Lapsi on igal hooajal keskmiselt 40-50, meil on oma klassiruum teooriatundideks, suur garaaž, laste krossirada, teeme regulaarselt saalitrenni, käime ujumas, rattatrennis, jne.

See koolitus on hüppelauaks ka suurde sporti, samuti toodab järelkasvu meie motoklubile. Kui iga hooaeg 10 last ringis käijatest jääb ala juurde ja kasvõi üks neist saab sportlaseks, on minu arust olnud töö edukas. Jörgen-Matthias Talviku ja Kevin Saar on näiteks samuti just sealt ringist välja kasvanud.

Tunnen uhkust loomulikult ka Pärnu Motoclub-i üle. Keerulistel aegadel loodud klubist ja ehitatud krossirajast on tänaseks välja kasvanud üks Eesti suuremaid ja tegusamaid motoklubisid, ning teada-tuntud Pärnu Lennuvälja Motopark.

Nüüd tahaksing juba, et noorem põlvkond klubi edasi arendaks, vaatame, mis sellest saab.“

(vasakult) Saareke, Laurimäe ja Piva.

„Saareke on FIM-is jõudnud väga kõrgele tasemele“

„Marko teeb peakohtunikuna väga head tööd, ta on põhjalik, alati hästi ette valmistunud, usaldusväärne ja jääb keerulistes olukordades rahulikuks.
Meie koostöö temaga oli suurepärane: teadsin, et kui Marko on peakohtunik, on minul võistluste direktorina palju vähem tööd, sest ta tegi minu eest paljud asjad ära.
Iga võistlusega õpid midagi juurde. Markoga on hea koos töötada, sest ta kuulab teiste soovitusi ja annab neid ka ise, nii jõudsime temaga ostusteni sageli mitme inimese koostöös.
Marko on FIM-is jõudnud väga kõrgele tasemele ja tema positsioon on minu hinnangul praegu väga tugev. Loodan väga, et ta jätkab seal.“

Ralf Piva, pikaaegne FIM motokrossikomisjoni liige

„Aeg on Markot pehmemaks muutnud“

„Marko on perfektsionist. Ta võib öösel kella kaheni rajal ühte kaablit paigaldada, aga see peab saama täpselt õigesti. Sama suhtumine on tal ka kohtunikutöösse. Reeglid on tal ikka täiesti peas (või oskab ta neid infotehnoloogia abil kiiresti leida) ja ametis olles pühendub ta võistlusele täielikult.

Päris alguses järgis ta reegleid ikka väga täpselt. Mäletan, kui Marko 2008 Sakus EMV-l peakohtunik oli, siis nõudis ka seal liiva sees, et väljaspool rada tuleb tsiklit käekõrval lükata. 500 meetrit! Selle nõude mõistlikkuse üle me toona põhjalikult vaidlesime.

Nüüd vaatan, et mida aeg edasi ja kaugemale Marko FIM-is jõuab, seda paindlikumaks ta on muutunud. Eks see oli armees ka nii, et kõige väiksemate pagunitega vennad olid need kõige rangemad, mida kõrgem ülemus, seda mõistlikumalt vend suhtus.

Kui aus olla, siis alguses ma ei uskunud, et Marko ambitsioon nii suur on, et ta FIM-i saada soovib. Tahtmine seal tegutseda peab aga olema suur, sest vahel ei jõua ta suvel ühelt reisilt tulles koju Pärnussegi, kui juba järgmisele lennukile läheb.“

Jüri Makarov, pikaaegne sõber ja Pärnu Motoclubi kaasasutaja

„Omal alal maailma parimate seas“

„Marko kohtunikukarjääri alguses oli mul temaga väike kisma ühel võistlusel, kuna jõudsime hilinemisega stardiootealasse. Kogu päev venis ja meie vaatasime jooksvalt, aga Marko ei vaata asju jooksvalt, tema jaoks on reeglid rangelt paigas, mis on ju suures pildis professionaalne lähenemine. Nurisemist olen ikka kuulnud, et liiga karm jne, aga teisiti pole võimalik.

Marko kuulub omal alal maailma parimate hulka. MM-võistlused, kus Marko on kohal kas peakohtunikuna või žürii esimehena ja kus rajal on vigu ohutusega või mõni muu korraldajate poolne rikkumine – arvan, et kui keegi hakkab reeglite täitmisele vastu vaidlema, jääb kross lihtsalt ära. Õnneks on kõik ikkagi toimunud suurepäraselt, sest korraldaja on teinud reeglite järgi.

Ja mulle tundub, et talle meeldib ka see, mida meie teeme, sest peale sõitu teab ta täpselt, kus ja millal me kellestki möödusime või siis keegi meist ning alati tuleb ja surub ta peale sõitu kätt.

Aastate jooksul on ta omal alal kindlasti muutunud veel professionaalsemaks, aga must prill on küll juba 10aastat sama😁.“

Kert Varik, 2019 a. külgvankrite MM-sarjas 6. ja külgvankrite Rahvuste krossil 2019. II koha meeskonnas

,