MC Pantrid treening Keilas 2018

Tõnis Ross: „Järjekindlus toob tulemuse“

Pikaajaline trial’i entusiast, MC Pantrid ja Keila motohalli eestvedaja Tõnis Ross teab vastust küsimusele, kuidas tuua ühe varjusurmas olnud ala juurde igal aastal poolsada väikest ja suurt harrastajat.

Aastate eest, kui Tõnis Ross ise trial’iga taasalustas (lapsena oli ta isa eeskujul aastakese selle alaga tegelenud, enne kui kardile üle läks), osales Eesti võistlustel loetud arv sõitjad. Täna on ainuüksi Pantrite klubis vähemalt poolsada liiget. Järelikult on Tõnis õige inimene, kelle käest küsida, kuidas üks ala varjusurmast välja tuua?

„Kõige olulisem on järjekindlus,“ ütleb Tõnis Ross. „Kui sul ikka on teisipäeval, neljapäeval ja pühapäeval treening, siis pead hoolt kandma, et need trennid ka toimuks. Niipea, kui paar nädalatki auku sisse jääb, kipub kõik lagunema.“

Õnneks on ta endale oma klubi sees suutnud kasvatada piisava järelkasvu, et saaks perega jõulude ajal paar päevagi aja maha võtta, sest inimesed on olemas, kes suudavad treeningu kenasti ära pidada.

Keilas asuv 3000-ruutmeetrine motohall on nähtus, millesarnast lähiriikides pole. Endises põllumajandustarvikute laos on viis suurt saali täis kõige erinevamaid takistusi alates algajatele mõeldud slaalomirajast ja lõpetades kivide, kaablirullide, palkide ning autoga, millel kogenumad oma oskusi lihvida saavad. Lisaks trial’i-sõitjatele käivad siin kätt soojas hoidmas ka endurotajad ja mõni krossisõitjagi, kuid ka Marko Rohtlaan toob oma Vihur Motospordi noori siia teistsuguse alaga kätt proovima.

Plaan on laieneda rohkem ka hoonest välja, sest lähedusse jääb RMK-alasid, mida saaks kasutada. Klubi seinal tahvlil on skeem, mis ootab elluviimist: rippsillad, mitmesugused takistused ja rajad.

Pantrites aitavad kõik kaasa

Tõnis Ross oskab enda ümber luua mõnusat kogukonnatunnet ja koos teha tahtmist. Motohall ei ole sündinud ühe inimese tööga, kõik klubilised on oma käed külge pannud, alates kasvõi sellest, et lapsed on saanud oma joonistustega seinu dekoreerida. Ega neid kivimürakaid, palgilahmakaid ja kaablirulle jaksakski üksipaini paika liigutada.

Lähiaja suuremate tööde hulka kuulub nõukaaegse hoone katuseakende vettpidavaks muutmine – selgus, et üks lapsevanem on seotud PVC-hallide tootmisega ning saaks lasta valmistada PVC-st „mütsid“, mis akendele „pähe“ tõmmatakse. Vihmavesi ise sõitjaid ei häiriks, aga külmaga lähevad märjad põrandad jäässe ja see on ohtlik.

Igal sügisel paisub trial’i huviliste arv poolesajani, et kevadeks märgatavalt kokku kuivada. See on loomulik kadu, sest osad lapsed otsustavad jalgpalli vms kasuks. Aga järgmisel sügisel on read jälle tihedad. Kuidas Pantrid juurdekasvu saavutavad?

„Pildis peab olema, üritustel osalema, siis jääd silma,“ ütleb Tõnis. Olgu Keila päevadel, motomessil, mõne ürituse meelelahutusprogrammis demosõite tehes. Väga palju turundustööd teeb ära ka lihtsalt suust-suhu liikuv jutt – sõbrad satuvad jõuluauas rääkima, millega kellegi lapsed tegelevad ja selgub, et mõni neist käib trial’i-trennis ning juba võetaksegi Tõnisele kõne.

Trial on (peaaegu) hooldusvaba ja soodne ala

Trial on tõenäoliselt kõige hooldusvabam ja soodsam mootorrattaspordiala. „Kiirused on väikesed ja see tähendab, et masinad kuluvad väga vähe,“ selgitab Tõnis. Pärast aastaid kasutamist võttis ta kord sportlikust huvist enda ratta lahti, et sellel kolbi vahetada, kuid mõõtmised näitasid, et vahetuseks puudus igasugune vajadus. „Pidurikettaid ja kette trial’is muidugi kulub,“ lisab ta.

Elektriratastel, millega sõidab enamik lapsi, pole ka käigukasti. Paar aastat tagasi oli mure sellega, et toonased Oseti pliiakud kestsid umbes tunni, lastel jagus sõidurõõmu aga märksa kauemaks. Tõnis hakkas uurima, kuidas saaks neid asendada liitiumakudega. Exo bike elektrirataste ehitamise kogemusega Almar Proosi abiga asuti lahendust otsima. Vahetatud akude vastupidavus on nüüd neli tundi – ja seda on kaugelt rohkem, kui üks laps järjest sõita jaksab.

Kes soovib, saab ratast esialgu klubist rentida, ei pea seda kohe endale ostma – lapsele või endalegi ei pruugi ala ju lõpuks meeldida.

Motohallis saavad sõita kõik huvilised

Keila motohallis saavad sõita kõik huvilised. Treeningute ja vabade sõiduaegade kohta leiab infot Pantrite kodulehe kalendrist https://trial.ee/treeningkalender/ Loomulikult võib Tõnis Rossile ka lihtsalt helistada ja uurida, kui soov halli kasutada on mõnel sellisel ajal, mida kalendris märgitud ei ole. Kontaktandmed leiab klubi kodulehelt: http://trial.ee/kontakt/

Pantrite järgmine võistlus toimub 11. jaanuaril 2020 Keila motohallis. Üheks suureks 2020. aasta plaaniks on aga noorte ja naistega Norras toimuvatele Põhjamaade meistrivõistlustele minek.

Tõnis on vedur, kes teeb kõike südamega“

Tõnis on tänaseks üks vanemaid olijaid, kes trial’isse tegutsema jäänud. Ta võtab asja suure innuga ja teeb kõike südamega. Tõnis paneb sellesse alasse suure osa oma isiklikust ajast. Keegi peab olema see vedur, kellel on ideed ja nägemus, mille põhjal edasi liikuda.

Klubi lõime Tõnisega koos ja eesmärgiks oli ühendada brändivabu trial’iga tegelevaid inimesi. Alguses oli ju trial’i võistlustel ikka väga vähe osalejaid. Mäletan, kuidas ükskord Tapalt trial’i komisjoni koosolekult tagasi sõitsime ja arutasime noorte teemat. Otsustasime tookord, et tuleb pakkuda vanematele täispaketti, kus lapsed saavad trial’it proovida, aga vanemad ei pea kohe hakkama neid asju ostma. Olime ka kuulnud, et paljudel on rattaid kodus, aga ei oska nendega midagi peale hakata, lapsi õpetada. Hakkasime sellega tegelema.

Otsuse langetasime hilissuvel, Tõnisel oli kontakte, kust rattaid ja varustust saada, talveks juba toimetasime Keila noortekeskuse saalis.

Läbi selle noortega toimetamise on trial’i juurde tulnud väga palju uusi inimesi. Lisaks on trial saanud head kajastust. Usun, et see tööt tuleb ka ringiga tagasi, sest praeguseks toimuvad trennid veel Tapal, Tartus, Valgjärvel.“

Toomas Gutmann, MC Pantrid kaasasutaja ja Tõnis Rossi kauaaegne kaasvõitleja

Keila hall tundus kunagi täiesti ulme, täna on seal küla jagu sõiduruumi“

Tõnisega hakkasin läbi käima umbes kolm-neli aastat tagasi. Noorem poeg oli siis natuke motohuviline ja tundus hea võimalus ta Tõnise juurde viia. Tõnisel olid siis juba elektrikad olemas ja lastele on see hea võimalus harjutama hakata.

Eks Tõnise puhul on see ikka entusiasm, millega ta oma asja ajab. Lastele ta meeldib väga, ei ole selline kuri treener, vaid pigem nagu sõber.

Natuke hull entusiasm ja optimism on see, mis seda ettevõtmist edasi viib ja elus hoiab. Samas on väga inspireeriv olla seotud kaugelt vaadates täiesti teostamatute algatustega. Ega ta tagasi ei hoia, mingi aeg oli 110% rakkes. Sellistel puhkudel, kui sa panustad nii palju ja edasi rühid, arvad võib olla, et teised peaksid ka samaväärselt tegutsema. Noh, eks kriitikuid on ka olnud, kes arvavad, et asjad peaksid teistmoodi käima. Ja neil võib ka täiesti õigus olla. See kõik käib asja juurde.

Nii oli ka väikeste trialirataste akuprojektiga. Kahjuks jätkusuutlikku asja sellest ei saanud. Nagu ikka esimeste katsetega ei pruugi kohe kõik õnnestuda ja eks lähteülesanne oli ka liiga üldine. Kõike on võimalik teha, kui piisavalt tegutseda ja ressurssi omada. Midagi erilist me välja ei mõtelnud. Tõnise esialgne soov oli, et originaalis ratastega kaasas olevad pliiakud saaks vahetada suurema mahutusvõimega liitiumakude vastu. See ka õnnestus, aga lapsed ikka retsisid ja lammutasid rattaid võimsalt ja seepärast oleks vajalik olnud disainida ja ehitada spetsiaalselt Osetile mõeldud akupakk koos korraliku niiskus- ja põrutuskindla akukastiga ja sisemise arhitektuuriga. See oleks olnud juba suurem töö ja vajanud korralikku investeeringut ning pühendumist. Ja ega see raha sellistest projektidest ju tagasi ei kipu tulema. Puhas hobi.

Keila hall tundus kunagi täiesti ulme, täna on seal väikese küla jagu sõiduruumi. Talvel on trialis sõiduvõimlusi vähe ja valgustatud hallis on väga mõnus treenida. Olen sinna eraldanud ühe pihutäie valgustust [Tõnis täpsustab, et tegelikult on kogu motohalli valgustus saadud tänu Almarile].

Ma ise sattusin sinna samuti läbi oma poja. Tõin poisi kohale ja jäin vaatama. Tõnis siis ütles, et proovi ka, mis niisama vaatatad. Ühel hetkel ta sebis mulle Soomest kasutatud ratta ja nii me sõitsime seal juba pojaga kahekesi. Kuna vanem poeg oli jalgrattatrialiga juba mõned aastad tegelenud, siis kutsusin tema samuti proovima. Lõppes sellega, et mul tuli endale veel üks ratas hankida. Möödunud aastal käisime usinasti võistlustel kogu poistekambaga, aga lõppeval aastal väga ei jõudnud. Vanema poja kooli lõpetamine ja muud asjad tulid vahele. Triali juures võlus mind kõige enam võimalus midagi uut proovida ja õppida. Nüüdseks on suurem tuhin üle läinud. Muide, täna [29. detsembril] on plaanis jälle üle hulga aja halli sõitma minna.“

Almar Proos, motoentusiast

Elektri-trialil on suur tulevik laste motospordi juurde toomisel“

Tõnis on suurepärane trial’i entusiast ja ta on Balti riikide trial’i arendamise heaks väga palju ära teinud. Ta on äärmiselt lahke ja jagab meelsasti kõigile nõuandeid. Oma tööga on ta teeninud Läti trial’i kogukonnas sügava austuse. Tunnen teda juba rohkem kui 10 aastat, kuid lähemalt hakkasin tema tegevust jälgima 2017. aastal, kui alustasin Siguldas laste elektri-trial’i arendamist. Nüüd on mul oma klubis www.minimoto.lv üle 20 väikese sõitja, korraldan 2 korda nädalas treeninguid, meil on talvisteks treeninguteks sisehall ja me teeme Tõnisega edukat koostööd „Baltic Minicup“ sarja korraldamisel, mis on mõeldud elektri-trial’itega sõitvatele lastele.

Mina näen laste motospordi juurde toomisel elektri-trial’il suurt tulevikku. Seda põhjusel, et elektrirattad on soodsamad ja kättesaadavamad. Väikestel lastel on elektriratastega lihtsam alustada ning treeninguid saab jätkata ka talvekuudel sisehallis, sest need rattad ei tekita müra. Lastel on neid rattaid lihtne kasutada ja neile saab neid hõlpsasti kohandada. Järgmisel aastal jätkame eestlastega koostööd Baltic Minicup sarja korraldamisel.“

Kaspars Kulikovs, Läti Mootorrattaspordi Föderatsiooni endine peasekretär, Sigulda Minimoto klubi juht

Tekst Helen Urbanik, fotod Helen Mäerand ja Helen Urbanik

, ,