Rallimehaaniku taustaga Urmas Pahkmal valmivad MotoSpiriti märgi all omanäolised rattad, mille tema loomingu austajad juba kaugelt ära tunnevad.
Urmas Pahkma 2001. aasta Harley-Davidson Sportster 883 põhjal ehitatud cafe racer stiilis mootorratas kogus möödunud aastal Tallinn Motor Show projektirataste konkursil parimad kohapunktid žürii ja publikuhääletuselt (kokku 189 p) ning sai nii konkursi üldvõitjaks.
Esimese „mootorratta“ ehitas Urmas ümber 12-aastaselt. Sääreväristaja mootor sai mopeedi raamil kettülekandega ühendatud 125-kuubikulise tsikli käigukastiga. „Nüüd sai kohalt minnes sääreka esiotsa tõsta ja sellega seoses olin Kostiveres, kus tollal elasin, ikka kõva tegija,“ meenutab Urmas.
Suure osa elust on Urmas siiski Tallinnas elanud. Huvi mootorite vastu viis teda ka Kalevi auto-motoklubi noortetreeningule, kuhu pääsemiseks pidi suutma teha vähemalt 50 kätekõverdust ja metsajooksu näol kulus üldfüüsilisele ka enamus trennipääsenute ajast. „Aga kui olid tsiklil paar ringi ära sõitnud ja selle järel omadega täiesti läbi, siis said treeningu mõttest aru küll,“ meenutab Urmas.
Motosportlast temast toona ei saanud, sest treeningud hakanud õppimist liialt segama.
Aavade rallimehaanikuks oleku kõrvalt ei jäänud tsiklitele aega
Urmas õppis Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis auto erialal. „Selleks ajaks olin ma ka Jawat ehitanud, sest igal normaalsel mehel oli tollal ju Jawa.“ See sai kandilise Mosse tule, kiivrigi valas ta ise endale. Järgnes aga autoperiood, näiteks 2108 ümberehitus, kuhu mootor asetati taha risti. „Aga kuna õiget vaiku polnud käepärast, siis osutus plastiku osa liiga nõrgaks ja tahtis kokku vajuda,“ räägib Urmas.
Temast sai Tallinna Linnuvabriku autoremonditöökoja juhataja, kus kolleegi Rain Aava kaudu sattus rallimaailma. „Olen olnud mehaanikuks nii Rainile kui tema pojale Urmo Aavale, aga teinud koostööd ka Markko Märtiniga,“ räägib elektroonikaspetsialist Urmas. Tol perioodil jäi tsiklisõit ja nende ehitamine ajapuudusel unarusse.
Kõik MotoSpiriti projektid on erinevad
Alles aastate pärast hankis ta endale esimese Lääne, Jaapani motika, mis oli tema jaoks igav, kuna ei läinud üldse katki. Nii tuligi seda lihtsalt ümber ehitama hakata.
Urmas ei tee kunagi kahte ühesugust ratast. Kataloogidest ta tuuningosi üldiselt ei telli, vaid vanad rattad saavad uue elu tema enda kätetöö läbi. Urmas soovib võimalikult palju töid ratta juures ise ära teha – elektri, keevituse, treimise, värvimise jms. „Ainult CNC-pinki mul pole ja keerulisemad värvitööd ning sadulsepatööd tellin.“
Ent kuigi tema rattad on kõik erinevad, tunnevad inimesed Urmase stiili juba kaugelt ära. Midagi liigset Urmase ratastel pole. Kõik on maitsekalt ja viimse detailini viimistletud. Üldmuljelt võib projekt olla retrostiilis, kuid ratta näidikud on näiteks täiesti kaasaegsed, samas sellele projektile ideaalselt sobivad.
Tihtipeale vormib ta näiteks paagi kuju oma visioonile sobivamaks, mille käigus selle maht vahest originaalist väiksemaks või suuremaks muutub. „Nurisema pole keegi sellepärast veel hakanud,“ ütleb Urmas. Ducati 900SS paagi valmistamiseks õnnestus tal lõpuks leida ka selline polüestervaik, mis kütuseaure läbi ei lase. „Muidu kippus värv selle tõttu paakidelt maha tulema, et kütus läbi auras,“ ütleb ta.
„Praegu olen paar H-D Sportsterit järjest teinud, aga üldiselt meeldib mulle ette võtta midagi sellist, mida varem pole proovinud,“ ütleb Urmas. Kõige esimesena saab paika uue projekti stiil ning seejärel sünnib kõik muu. Kui vahel juhtub, et mõne projekti puhul ideed ühtäkki otsa saavad, siis tuleb see lihtsalt mõneks ajaks kõrvale jätta. „Alateadvuses see muude tööde kõrval muudkui tiksub, kuni leian lahenduse, kuidas asja edasi teha,“ ütleb ta.
Praegu laual kaks põnevat projekti
Viimase aja töödest on valminud näiteks Ducati 900SS, Honda Dominator Tracker, Yamaha RD 250, H-D Sportster Bobber – kõik väga isesuguse väljanägemise ja kasutusotstarbega tsiklid.
Põnevamatest pooleli olevatest põnevatest projektidest toob Urmas välja ühe H-D baasil valmiva tsikli, mille peagi 50. juubelit tähistav tellija andis talle täiesti vabad käed. „Leidsin sellele rattale täpselt 50 aastat vana paagi, millist oli netis ainult kaks tükki müügis, üks USA-s ja teine Saksamaal,“ räägib Urmas, „Selle Saksa oma ostsin ära.“
Teisena valmib MotoSpiriti garaažis ainulaadne elektriratas, mis saab sisult olema täiesti kaasaegne, kuid seda hakkavad ümbritsema retrostiilis võidusõidutsikli gondlid. Urmase eesmärk ongi luua kontrast välimuse ja praktiliselt hetkega 100-ni kiirendava jõuallika vahel.
Projektirataste ehitamise juures tuleb kasutada EU sertifikaadiga tulesid ja summuteid ning paigaldada need nõuetekohaselt. Urmasele meeldib Soome süsteem, kus ratas võetakse registris üks kord arvele ja rohkem sellega korralisel ülevaatusel käima ei pea. „Projektikatega sõidetakse ju nii vähe, nende omanikel pole selleks sageli aegagi, seepärast ei saa aru, miks nendega igal aastal ülevaatusel käima peab.“ Urmas usub ka, et need, kes rattaid ümber ehitavad, suhtuvad sõidukitesse hoolikamalt, kui igapäevasõitjad, kes hooldusesse sageli ei panusta.
Vaata MotoSpiriti tegemisi Facebookist: https://www.facebook.com/motospiritest
Osale Tallinn Motor Show projektirataste konkursil: https://motomess.ee/projektirattad/
Fotode autor: Kalle Veesaar
