allan laurimäe

Kaadri taga: FIM tehnilise komisjoni liige Allan Laurimäe

Allan Laurimäe on üks kahest eestlasest, kes kuulub Rahvusvahelise Mootorrattaföderatsiooni (FIM) komisjoni. Tehnilise komisjoni liikmena on ta seni tegutsenud külgvankrite motokrossi, mootorkelgukrossi, triali ja supermoto MM-etappidel, kuid võiks kuuluda ka kasvõi enduro või ringrajavõistluste korraldustiimi.

15-liikmelises FIM-i tehnilises komisjonis on Laurimäe katta offroad-alad (motokross, supermoto, mootorkelgukross) ja ta õpetab ka seminaridel. Kaks aastat on ta olnud Rahvuste supermoto tehniline direktor, külgvankrite motokrossi MM-sarjas lõpetas ta samas ametis kolmanda aasta.

FIM kohtuniku litsentsi sai Laurimäe 2008. aastal. Ta on olnud tehnilise komisjoni liige kõigil Kiviõlis toimunud MM-etappidel ja teistel siinsetel EM- või MM-võistlustel. Kuid kuna tippvõistlusi oli Eestis hooajas vähe ja vähe oli ka FIM-litsentsi omanikke, käis Laurimäe abiks ka Lätis ja Soomes.

FIM komisjoni liikmeks sai Laurimäe sarnaselt Marko Saarekesele 2014. aastal, kui ta oma kandidatuuri üles seadis. Esimesel aastal FIM teda kuigivõrd tööle ei rakendanud, ja Laurimäe oli juba käega löömas, kuid järgmisel aastal hakkas võistlusi tasapisi tulema. „Alustasin paarist triali MM-etapist.“ Seejärel loodi külgvankrite MM-sarjas Laurimäe praegune, tehnilise direktori ametikoht, ning eestlasel avanes võimalus hakata järjepidevalt oma käekirja rakendama koostöös etappide kohalike tehnilise komisjoni liikmetega.

„Varem olid nõudmised väga kõikuvad, ühel etapil ühtviisi, teisel teisiti,“ räägib Laurimäe. „See ajas tiimid segadusse. Nüüd on kvaliteet pidevalt ühtlane.“ Tema sõnul on oluline seegi, et tehniliste reeglite rakendamisel on kaks poolt, kohtunikud ja sõitjad, ning ühiselt liigutakse samas suunas. Sageli käivad sõitjad või mehaanikud küsimas, kuidas üht või teist tehnilist lahendust teostada. „Ma loodan, et sõitjad on leidnud minus endale sõbra.“

Külgvankrite MM-sarjas on viimasel etapil kombeks kõigi tiimide ja kohtunikepersonaliga ühiselt etapid ja teemad läbi arutada. Laurimäe sõnul on tehniline kontroll igal aastal pälvinud järjest enam sõitjate heakskiidu ja tunnustuse. „Mulle meeldib korviseltskonna kokku hoidmine, kuigi sealsed egod tunduvad eemalt vaadates tegelikust palju suuremad.“

Suvel mööduvad nädalavahetused MM-etappidel

Tänavu viibis Laurimäe 17 MM-etapil, lisaks Kuveidis ühel rahvusvahelisel võistlusel inspektori rollis ja Rahvuste supermotol. Õnneks on tal Eestis tublid tiimikaaslased, sest Laurimäel endal siinsete meistrivõistluste jaoks palju aega ei jäänud. „Tahan teha seda tööd kire ja hasardiga! Kui tuleb kodust viis nädalavahetust järjest ära olla, läheb elu keeruliseks, sest FIM-i kõrvalt peab jääma aega ka põhitöö ja pere jaoks,“ räägib Laurimäe.

MM-nädalavahetus algab Laurimäel reedel, kui ta 12 paiku kindlasti rajal olla püüab. Kõigepealt toimub suhtlus kohaliku tehnilise tiimiga, tööalade ülevaatamine. Kell 14 on tiimiga ametlik koosolek, 15st algab tehniline kontroll, mis kestab reede õhtuni. Laupäeval-pühapäeval viibib Laurimäe raja ääres ja jälgib seal toimuvat. „Saabun etapile tavaliselt neljapäeval, ei taha riskida selle reedele jätmisega,“ ütleb ta. Viimane žürii koosolek peetakse pühapäeva õhtul peale võistlussõite, ja kuna võistlejad võivad teoreetiliselt proteste esitada, lahkub Laurimäe etapilt tavaliselt esmaspäeval.

Koostöös võistluse direktoriga (Rodrigo Castro) otsustati, et Laurimäe tegeleb ka tsiklite stardipuu taha asetamisega võistlussõitudeks, kuigi võistlustingimuste kohaselt pole see tema kohustus – just samal põhjusel, et kvaliteet oleks kõigil etappidel sama.

Reegliraamat on võistlustel ja vaidlusolukordades minu suurim sõber“

Reeglid on Laurimäe põhjalikult läbi töötanud ning tema töö tulemusel on külgvankrite tehnilised tingimused paari viimase aastaga tublisti paranenud – hulk üleliigset ja kahetimõistetavat on välja jäetud ning olulisi punkte koostöös tiimidega sisse võetud.

MM-il on panused kõrged ja emotsioonid sageli laes. Laurimäe on keerulisteks olukordadeks valmis: „Minu töö on tiimidest ja sõitjatest aru saada, selgitada.“ 2019 hooajal juhtus, et tal tuli ka MM-sarjas kokkuvõttes kuuendaks tulnud Kert Varik/Lauris Daiders tiimile kaks korda karistus määrata – üks kord müra piirmäära ületamise eest, teine kord põrus Eesti-Läti segameeskond kütusetestis.

„Mina teen oma tööd erapooletult, see on ainus võimalus,“ ütleb Laurimäe. Võistlusolukorras ei saa tal olla soosikuid. Võrdsuse printsiibi alusel kohtleb tehniline komisjon kõiki, ka rohkete tiitlitega pärjatud Daniel Willemseni ekipaaži, kes püüab end aeg-ajalt maksma panna. Temagi puhul rakendatakse reegleid nii, nagu kõigi teistegi sõitjatega.

Laurimäe sõnul tekib emotsionaalselt teravamaid olukordi hoopis Eestis, mitte MM-etappidel, kus sõitjad on professionaalid. „Ametnikuna ei tohi ma emotsioonide tasemel vaidlustesse laskuda.“ Vahel juhtub, et Laurimäe saab MM-etapil kelleltki pahandada ainult sellepärast, et ta on esimene FIM-logo kandev ametnik, kes teele ette jääb. „Eriti võistluspäeva hommikul nendel kõva kattega radadel, mida ohtralt kastetakse, et rada terve päev tolmuvabamana hoida,“ Ta püüab siis sõitjatele ikka selgitada, et põhivõistluse sujuv toimumine on olulisem hommikuse pori vältimisest.

Mürale tähelepanu pööramine tuleb kõigile kasuks

MM-idel tegeleb müra mõõtmisega ainult Laurimäe ise, et eksimise võimalus inimfaktori näol oleks minimaalne. Aparatuur, millega praegu müra mõõdetakse, on Laurimäe sõnul tehnoloogia absoluutne tipp ning tulemused täpsed. FIM on küll katsetanud ka mürataseme mõõtmist raja kõrvalt, mööduvatelt tsiklitelt, kuid see vajab Laurimäe sõnul kindlasti täiustamist, kuna muutujaid on liiga palju. „Hetkel teeme seda lihtsalt andmete kogumiseks.“

Müra mõõtmisesse suhtub FIM nii tõsiselt just sellepärast, et müra paljudele ei meeldi. „Belgias on 60 rajast jäänud vaid 4-5, kus võib võistlusi korraldada, ülejäänud on inimeste vastuseisu tõttu suletud.“ Kui mürateemaga pidevalt tegeleda, on see suures plaanis lõpuks ka sportlastele endile kasulik.

Nõuanne, mille Laurimäe sõitjatele annab, on et tänapäeva mootorrattad on juba kaupluses võistlemiseks piisavalt võimsad ning mis kõige olulisem, tehaseratta müratase jääb normi piiresse. „Sellist ratast tuunima hakates tuleks läheneda teemale kompleksselt, mitte ainult mõnda juppi välja vahetada.“ Ja alati on nii Laurimäe kui teised Eesti meistrivõistlustel tehnilisse komisjoni kuulujad valmis ratast võistluseelselt kontrollima ning nõu andma, kui ilmneb mõni probleem. „Soovin, et seda võimalust rohkem kasutataks!“

Mida toob tulevik tehniliste tingimuste osas?

Laurimäe sõnul on Euro 6 norme mootorrattal väga keeruline teostada ning ta loodab, et rangemaks nõuded enam ei lähe.

On inimesi, kellel elektrimootorrattad silmad särama panevad, paljudel aga mitte. Neile tehniliste tingimuste väljatöötamisega tegeleb FIM-is omaette väike töörühm. „FIM tegeleb lisaks veel ka elektrijalgratastega, millest UCI nüüd lõplikult loobus,” selgitab Laurimäe.

„Mina ise loodan, et motosport jääb siiski sisepõlemismootorite baasile,“ ütleb Laurimäe. „Kui need kaoksid, oleks kaotus korvamatu. Ka kaks takti ei kao, sest sellel on oma fännid, näiteks EM-tasemel on motokrossis mitu klassi kahetaktilistele.“ Ka külgvankritest on MM-tasemel enamik 2T mootoriga: „Minu kõrv puhkab selle raja ääres väga hästi, sest endagi lapsepõlv oli nende mootoritega seotud.“

„Reeglistik läheb eriti müra osas tulevikus ilmselt veel rangemaks,“ ennustab Laurimäe. Surve selleks tuleb rohelistelt ja FIM-is on loodud omaette Ride Green programm, mis keskkonnateemadele tähelepanu pöörab. Suurtest muudatustest teatatakse tavaliselt kaks aastat ette, et kõigil jääks aega nendega arvestada.

Kuidas Laurimäe oma karjääri FIM-is edasi näeb?

Palgalisele tööle minek tähendaks FIM-is seda, et tuleks liikuda järgmisele tasemele, mis tähendab rohkem administratiivset tööd ja paiknemist FIM-i peakorteris Šveitsis. Seda tulevikku Laurimäe endal ei näe, kuid rutiini muutmiseks tehnilise komisjoni sees pakub võimaluse mõne teise distsipliiniga tegelemine. Näiteks trial ja enduro on talle sümpaatsed, motoringrajas arvab ta endal puuduvat praktilise kogemuse ning see vajaks kõigepealt suurt süvenemist.

Võistluselt tahan saada head emotsiooni!“

Allan Laurimäe motopisik algas emast Lainest, kes oli Liidu meistersportlane ja Eesti meister. Niikaua, kui Allan mäletab, on ta ikka mootorrattaga sõita tahtnud ja osales esimesel võistlusel 10aastaselt.

„Vahepeal jäi aastaid vahele. Kuid nüüd on mul tsikkel ikka olemas olnud, mais ostetud uue rattaga sõitis ta eelmisel aastal aga ainult 6 tundi, seejuures mitte ühtegi võistlust,“ räägib Laurimäe. „Äkki sel aastal jagub rohkem aega? Tahaks võistluselt head emotsiooni saada; samas ei saa ma endale eriti hooaja keskel katkikukkumist lubada.“

Laurimäe on vajadusel range, kuid ka sõbralik ja lahke

„Mitu aastat tagasi otsiti FIM-i tehnilisse komisjoni inimest, kes tegeleks külgvankritega. Allaniga olin tuttav Eestis toimunud võistlustelt. Olin näinud, kuidas ta siin tööd teeb ja mulle meeldis, kui hästi ta alati ette valmistatud on. Samuti on tehnilise komisjoni töö selline, kus tuleb kohati olla väga tugev ja range, kuid samas ka lahke ja sõbralik. Allanis on need mõlemad omadused olemas. Kõigile meeldib temaga koostööd teha.

Toona pakuti tehnilisse komisjoni veel ühte kandidaati, kuid Allan oli tugevam ning komisjoni liikmeks sai tema.“

Ralf Piva, pikaaegne FIM motokrossikomisjoni liige

,