Motomiss_2019_foto_EdgarSeemendi_v

Motomiss Katrin Põldma: „Parim tunne on ikka mehi edestada!“

Punapäisele motomissile Katrin Põldmale meeldivad napid kleidid ja kõrged kontsad, aga ta naudib väga ka külgvankriga kihutamist (lenksus!) ja võimalusel teeb seda meestest kiiremini.

Räägi palun sellest, kuidas mootorrataste juurde sattusid, natuke pikemalt.

Kõik sai alguse lapsepõlvest, kui kasvasin üles motohuvilise isa kõrval. Alati, kui isa „putitas“ oma võrre, olin ninapidi juures, huvi oli kõige põriseva vastu. Vanemaks saades jäi mototehnika keskkooli, bakalaureuse ja magistriõppe varju. 2012. a sattusin telerist nägema, kuidas „Võsa Pets“ sõitis võrridega võidu ja sealt ärkas uuesti ellu minu varju jäänud motopisik. Naabrimehe abiga sai kuuri alt ellu äratatud sääreväristaja ning hakatud võistlema.

Külgvankriga krossi ja jäärada sõita ei saa olla lihtne (meesterahvalegi ei ole!), ilmselt on nii rajal kui raja ääres ühte-teist ette tulnud?

6 aastat võrriga sõidetud ja võidetud, tekkis 2017 suvel huvi juba võimsamate masinate vastu ning ostsime esimese krossi külgvankri, kus algselt pidi juhi kohal olema abikaasa Tõnu ja korvis mina. Kahjuks kohe esimesel võistlusel, 2018. aastal, juhtus õnnetus ja seljavigastuse tõttu pidi Tõnu sõitmise lõpetama. Olime küsimuse ees, mis saab edasi ja perega võtsime vastu otsuse, et sõitma hakkan mina ja korvis on Patrick (Tõnu poeg eelmisest abielust). Kuna minul ja Patrickul puudus varasem kogemus võimsamate masinatega sõitmisel, siis 2018 kulges tsikli õppimise ja vigastuste ravimise rütmis.

2019. a algas jäärajasõitudega ja vaikselt tõusis ka tempo. Kevadel lume sulades sai heade sõprade juhendamisel kõvasti krossirajal trenni tehtud ja hooaja võistluste alguseks oli mul juba mingi arusaam masina käitumisest. Ka korvipoiss Patrickul hakkas taipama, mida tegema peab ja omavahel tekkis meil paarissõiduks vajalik usaldus. Eks naisterahvana on mind palju alahinnatud, kuid iga võistlusega läks kiirus suuremaks ja aina rohkem hakkas mehi selja taha jääma. 2019 hooaeg oli meie esimene täishooaeg, arengut on kõvasti olnud, kuid palju on veel õppida.

Ilmselt kõrvalt vaadates tundub külgvankriga sõit keeruline ja raske, aga see on just nii keeruline, nagu iga muu masinaga sõitma õppimine, kui on juba mingi arusaamine ja tunnetus, siis on sõit väga nauditav ja lõbus. Minule tundub palju ohtlikum ala ringrada, kus sõidab Anastassia Kovalenko või soolokross, kus sõidab Kadri Ehamäe. Eks üldjuhul väga palju on kinni ka selles, kui julge sa oled ja sealt edasi tulevad kogemused ja oskused.

Korvisõit on tiimitöö. Paratamatult tuleb mul arvestada ka korvipoisiga ja tema valmisolekuga, kui plaanis on midagi uut proovida. Naljakas juhus oli Langel, kui treeningul veidi enne ühte hüpet hõikasin Patrickule, kas hüppame üle, tema vastas „ah“, kuna ei kuulnud küsimust, aga mina kuulsin „jah“ ning keerasin gaasi ja läksin hüppesse. Hüpe oli perfektne, aga rajalt maha tulles küsis Patrick, et mis asja sa tegid, hulluks läksid!?

Kes ratta ehitamise ja hooldamisega tegeleb?

Külgkorvi ehitamise ja hooldamisega tegeleme kogu perega, aga õnneks on palju sõpru, kes oma jõu ja nõuga meid toetavad ning keerulisemaid või raskemaid töid aitab teha Urmas Sugasep.

Mis on teie saavutused, mis eesmärgid?

Saavutada polegi veel selle lühikese krossikarjääri jooksul midagi erilist jõudnud. Eesti meistrivõistlustel külgvankrite põhiklassis lõpetasin 2019. aasta 9. kohal. Korvide ja Quadide karikasarjas olin kindlal liidripositsioonil naisteklassis, kuid ühe võistluse vahelejätmisega kaotasin oma koha.

Pigem loen saavutusek igal võistlusel endale seatud eesmärke. Kas edestada mõnda võistlejat, hüpata üle mõni hüpe, mida varem pole hüpanud või proovida erinevaid sõiduvõtteid.

Selleks hooajaks on meil palju suuremad plaanid. Kavatseme teha võimalikult palju trenni ja osa võtta kõikidest Eestis korraldatavatest külgvankrite võistlustest. Soov on võistelda osadel Baltikumi võistlustel ning Eestis ja Ukrainas toimuvatel MM-etappidel.

Kindlasti oli see missiaasta tore, ehk saad väikese kokkuvõtte teha, mis üritustel õnnestus sellega seoses käia ja mis kõige enam meelde jäi?

Motomissi tiitel oli paras üllatus ja selles suhtes oli rolli veidi raske täita, et olen ka ise võistleja. Põhiüritused olidki Eesti meistrivõistlused motokrossis, kus siis soolotsiklite päeval sain kenasti oma rolli täita nii stardiprotseduuris kui ka autasustamisel.

Külgkorvide ja qaudide päeval olin küll võistleja rollis, kuid abistasin teisi misse auhinnalaua sättimisega ja vahel õnnestus ka stardis plakateid näidata, kui mõni teine miss ei jõudnud oma positsioonile.

Meeldejäävaim oli Kiviõli külgvankrite MM, kus siis viimasel hetkel avastati, et pole tüdrukuid, kes plakateid näitaks. Seal avanes mul võimalus maailma tippudele starte anda, kus siis nii mõnigi võistleja imestunult päris, et miks ma ise rajal sõitmas pole. 🙂

Kas oli ka mõni selline motoala või üritus, millega varem kokku ei puutunud, aga nüüd sel aastal nägid ja tundus, et võiks proovida või rohkem huvi tunda?

Varasemalt olen külgvankrite MM-e vaatamas käinud, aga peale selle aasta Eesti etappi, kui paljud Eesti võistlejad ja ka MM-karussellis sõitvad tipp-tegijaid uurisid, miks ma ei võistle, hakkasid need pärimised nii „kummitama“, et võtsime vastu kiire otsuse osaleda juulis Lätis toimunud MM-il.

Kuna finaalsõitudesse pääsevad 30 eelsõitude kiiremat meeskonda, siis erilist usku meil finaali pääseda ei olnud. Laupäeva hommikul saime teada, et kohal ongi ainult 30 meeskonda ja sellega tagasime ka kindla koha pühapäevasesse finaalsõitu. Seal tegime Eesti motospordis ka väikest viisi ajalugu, nimelt osalesin esimese Eesti naisena külgvankrite MM-il.

Kuna me ei olnud finaalis sõiduks päris valmis, otsustasime, et kui kiiremad meeskonnad ringiga järgi jõuavad, siis katkestame. Esimeses sõidus saime 25. koha, teises sõidus 21. koha ning üldkokkuvõttes lõpetasime 30 meeskonnast 23. kohal. Sellest sõidust alates korrutatatkse mulle, et finišilipp lõpetab võidusõidu. 🙂

Mida järgmistele missikonkursil osalejatele ja missile soovid või mis näpunäiteid oskad anda?

Ole aktiivne, naerata ja ole sina ise! Kindlasti tulevased missid peavad arvestama, et suvi muutub väga põnevaks, saab käia palju ringi üle Eesti erinevatel võistlustel. Missid saavad oma olemusega rõõmustada nii võistlejaid kui pealtvaatajaid.

Naised ja mootorrattad – siin on palju stereotüüpe, aga Sina murrad nii mõndagi neist. Kuidas Sa ise enda jaoks seda suhet iseloomustaksid; mida teistele tütarlastele julgustuseks ütleksid, kes tahaksid motosporti proovida?

Eks mootorrataste algusajast on välja kujunenud, et see on rohkem meeste pärusmaa ja motosport pole naistele sobilik tegevus ja üleüldse naise kohustus on koduhoid ja laste kasvatamine. Minu meelest tänapäeval pole enam kindlaid stereotüüpe, usun, et omal ajal, kui sõitis legendaarne Luule Tull, oli tal palju raskem ennast naisena motospordis tõestada. Praegu on paljudel motospordialadel hakanud ka naised esile tõusma, meil siin Eestiski on mõnedki tütarlapsed oma saavutustega suurde pilti kerkinud.Väga paljudel aladel on juba eraldi naisteklassid loodud, kus nende tüdrukute/naiste saavutusi tunnustatakse.

Kuigi jah, naisteklass naisteklassiks, parim tunne on ikka edestada mehi. 🙂

Enda kohta saan öelda seda, et välja näen nagu tavaline tänapäeva naine: pikad juuksed, pikad küüned, meeldib kanda kontsakingi, kleite, ühesõnaga peale vaadates ei ütleks eluilmas, millega tegelen. Rajal tahan samas sõita nagu mees, „kiiremini, kõrgemale ja kaugemale“, aga see vajab tööd ja ettevalmistust.

Kindlasti soovitan tüdrukutel motosporti proovida, ega enne ei saagi teada, kas see on midagi sulle. Näiteks külgvankrisõitu ma ei osanud eluilmaski ette näha, et sellega kunagi tegelema hakkan, ainuüksi juba seetõttu, et ma pole kordagi soolotsiklit proovinud. Kuna ise alustasin külgvankriga alles 30-selt, siis vahet pole kui vana oled, kunagi pole hilja alustada. Minu põhimõte on, et parem proovida, kui vanemas eas kahetseda, et oleks võinud proovida…

Ja lõpuks: kui motosport ja missindus kõrvale jätta, millega veel tegeled?

Varem olen tegelenud ratsutamise, tantsimise ja robootikaga, aga kahjuks motokrossi ja pere kõrvalt ei jää enam nendele hobidele aega. Mis töösse puutub, siis olen IT-valdkonnas tarkvaraarendaja.

Tallinn Motorshow, kus valitakse ka järgmine motomiss, toimub 13.-15. märtsil 2020 Eesti Näituste messikeskuses. Vaata lähemalt www.motomess.ee

, ,