Klass: Külgvankrid
Peale EMV 3. etappi: 4. koht
Tsikkel: Yamaha R6 mootor, iseehitatud
Number: 31
Klubi: Pärm Racing Team
Kuidas ja millal jõudsid ringrajasõidu juurde?
Eero: Ringrajasõidu juurde sattusin täiesti loogilist rada pidi. Isa Erki Pärm on olnud eeskujuks varasest noorusest, sealt ka pisik. Aastal 1999, peale ajateenistust polnud mul mingit konkreetset hobi ja väljakutset. Võtsime sõber Andrus Mäenurmega isa Erkilt garaažinurka seisma jäänud tsikli. Peale mõningast kohendamist olime stardis Saaremaal Upa kolmnurgal. Esialgu korvipoisina, aga käsi oli selleks hetkeks juba ringrajale antud.
Peale kahte korvis loksutud hooaega hakkasin ise roolimeheks.
Lauri: Ringrajasõidu juurde sattusin mina kunagi tänu Mart Aasnale, kes otsis endale korvipoissi. Olin asjaga nõus ja sõitsime kokku kaks ja pool aastat.
Miks ja kuidas just külgvanker? Ning kuidas teist ühine ekipaaž sai?
Eero: Peretraditsioonid. Tsikkel oli alustades juba olemas. Tiimitöö, mis tähendab teatud määral ka kulude jagamist. Lauriga alustasime, kui minu ekipaaž Mairon Meiusega laiali läks.
Lauri: Miks külgvanker, hea küsimus… sest elu on viinud sinna läbi juhuste. Peale Aasnaga sõitu läksin ma Erki Pärmi (Eero isa) korvipoisiks ja siis tuli mulle pakkumine eelmise (2019) aasta alguses Eerolt. Küsimus oli lihtne, kas ma kiiresti tahaks sõita ja minu poolne vastus oli loomulikult jaatav. Kes ei tahaks Eesti kiireima korvi minna 🙂
Kui suur peab teil olema üksteise vastu usaldus, et sõita nii kiiresti ja sellisel tasemel?
Eero: Usaldus peab tekkima iseenesest. Asjad peavad olema ära räägitud ja vastutus jagatud. Tase on meil tõesti hea, maailmatasemel tippu jõudmiseks on veel pikk tee.
Lauri: Usaldust peab jätkuma, me usaldame oma õnne üksteise kätte, kui üks teeb vea siis teine saab karistada ja vastupidi.
Mis sind selle ala juures võlub?
Eero: Tegelikult kõik alates ettevalmistusest, kuni starditulede kustumiseni. See, mis toimub peale tulede kustumist, on puhas nauding.
Lauri: Eks see kõik: kiirus, lahe seltskond, uued inimesed, uued rajad, koostöö, karikad, poodium… midagi konkreetset ei oskagi valida.
Mis on su karjääri parim elamus?
Eero: Neid on olnud läbi aegade mitmeid. Erinevad võidud. Viimati aastal 2019 Hockenheimi ringrajal Saksamaa meistrivõistlustel 3. ja 2. koht maailma kiireimate konkurentide osavõtul. Vanemad kipuvad tuhmuma uute tekkides.
Lauri: Parim elamus oli seista kahel järjestikusel päeval poodiumil koos maailma kiireimate võidusõitjatega IDM-il Hockenheimis 2019. aastal.
Kas on olnud ka hetk, kus oled mõelnud, et aitab küll? Kui jah, siis mis pani jätkama?
Eero: Tegelikult neid kordi pole palju, aga vahendite vähesus on see, mis vahel meele mustaks teeb. Ma tean üsna täpselt oma kohta ja taset. Lihtsaid ja odavaid lahendusi enam ei ole, kõik peab olema parim alates tehnikast lõpetades enesetundega. Mõnikord mõjutab esimene teist 🙂. August aitab alati välja meeskond. Mul on arvatavasti maailma parim tiim ja puhas mõte sellest, et selline meeskond laiali läheb, paneb lahendusi otsima.
Lauri: Eks neid hetki on ikka olnud, kus olen mõelnud et aitab küll ja jätkan selle tõttu, et head korvimeest on raske leida ja tahan jätta endast ajalukku mingi jälje.
Millist rada või radu sulle meeldib sõita?
Eero: Oma profiililt meeldib soomlaste Kemora. Hea on ka Hollandis Assen. Kodune Pärnu on tasemel.
Lauri: Lemmikradasid on hetkel kaks. Üks neist on Soomes Alastaro ja teine on Zolder Belgias. Mõlemad on omamoodi head ja huvitavad minu jaoks. Ja muidugi kodurada Audruring on kõige lihtsam minu jaoks.
Kuidas võtad kokku sel aastal seni toimunud võistlused?
Eero: See aasta on täielik jama. Plaan osaleda Saksa sarjas täismahus ei realiseerunud.
Oleme kaotanud häid toetajaid seoses tekkinud üldise olukorraga. Eesti sari on ebaõnnestunud tänu ühele eksimusele. Positiivsest: Alastaros oleme isiklikku ringirekordit parandanud enam kui sekundi. Tsikli kaal on vähenenud tehniliste uuendustega u 3,4 kg.
Lauri: Selle aasta tulemused võtaks kokku lühidalt: olen teinud vigu, mis on maksnud meile sekundid, kohad ja punktid.
Millist aega ja/või tulemust soovid sel aastal püüda?
Eero: Proovime hooaja ära sõita ja osaleda kõikidel EMV etappidel ning lõpetada võimalikult heal kohal.
Lauri: Alati soovin esikohta, kuid see ei pruugi alati õnnestuda. Eesti meistritiitel ei teeks paha.
Mis on sõitjana teisiti, kui oled maale nii ligidal?
Eero: Kiirus tundub maale nii lähedal olles suurem, kui tegelikult on. Käin vahepeal soolorattaga teedel ka sõitmas, seega on võrdlusmoment olemas.
Mis on tehnika ehitamise juures olnud kolm asja, mida aastate jooksul kõige enam õppinud olete?
Eero: 1. Ma olen koos abilistega ehitanud otsast lõpuni valmis ühe korviga tsikli, seda katsetanud, arendanud ning lõpuks maha müünud. See andis väärt kogemuse ja õpetas töökultuuri. Sõidumehena julgen tagantjärgi öelda, et selle aja oleks saanud vahele jätta ning ehk oleks tase sõitjana kõrgemgi kui praegu.
2. Peale MM etappi Oscherslebenis aastal 2016 toimunud avariid tuli tsikli raam algosadeks lammutada ja Šveitsis LCR tehases uueks ehitada. See andis aimu, kuidas käib töö võidusõidumasinate tehases.
3. Seda, et suurus ei ole määrav õppisin, kui läksime 1000-kuubikuliselt Kawasakilt üle 600-kuubikulise Yamaha peale. See oli pealesunnitud otsus, sest MM-il ainult 600-stega sõidetaksegi. Praegu võib rahvuslikes klassides sõita mõlema mootoriga ja sealt ka meie tagasihoidlikumad tulemused. Parim ongi, kui õnnestub nn tonniseid võita. See ehitamine ja kombineerimine on olnud päris nauditav. See, kuidas käib Dynostendis hobujõudude tagaajamine. Mõnus tunne on, kui saad jälle 1 hj juurde.
Mis siis saab, kui kumbki teineteise peale vihastab?
Eero: Minu jaoks pole viha edasiviiv jõud, lihtsam on olnud kokku leppida ja edasi minna. Näiteid võib tuua teistelt elualadelt, kuidas vihastamine ja leppimine käib 🙂
Lauri: Vihastamisega ei jõua kuskile, kui miskit on öelda, siis tuleb välja öelda ja asjad selgeks rääkida.
Eero ja Lauri tänavad oma toetajaid ja poolehoidjaid, kes võimaldavad neil tegeleda oma lemmikspordialaga!
