Kalle_Ivainen_3

Kalle Ivainen: trialist nakatunud

57-aastase triali fanaatiku Kalle Ivaineni jaoks on see ala ühtaegu nii sport kui eluviis, mis boonusena annab hea tervise.

Olen tegelenud traieliga juba aastast 1981. Tõsi ta on, et mõned head aastad jäid küll vahele, aga huvi ja tahe ei raugenud. Teist korda tekkis minus sportlik rahutus 2011. aastal, kui sai moepärast ratta selga ronitud. Sellestki saab tänavu juba 10 aastat! Eks ole neid sõbralikke passi vaatamise soovitusi üksjagu tulnud, aga arvan endiselt, et vanus on vaid number. Soov, tahtejõud ja järjekindlus õnneks numbritest ei hooli, aga tervist ja sportlikku vaimu aitavad ärksana hoida küll.

Esimesel võistlusel 1981. aastal, spetsiaalmootorrataste klassis (tolleaegse nimetusega), sõitsin 17-aastasena ennast III kohale. Aastatel 1985 – 1989 saavutasin samas klassis Eesti meistrivõistlustel kokkuvõttes  kaks II  ja kolm III kohta.

1986. aastal Leedus, Alytuses toimunud esimestel Balti meistrivõistlustel saavutasin spetsiaalmootorrataste klassis kolmanda koha. Samal aastal, septembrikuus, osalesin Jelgavas Nõukogude Liidu meistrivõistlustel, kus saavutasin Eesti võistkonna koosseisus meeskondliku II koha.

Peale pikka pausi, 2011. aastal sai taas endale ratas muretsetud ja  individuaalselt harjutama ning võistlema hakatud. Võrreldes kolmekümne aasta taguse „rauarobertiga“, käis see ratas  nagu nurruv kass,  nimigi säärane – „GasGas“. Alguses oli tunne, nagu õpiksin uuesti käima. 2014. aastal võistlesin Eestis, Lätis, Leedus, Soomes. Esimene eredam hetk oli 2014. aasta septembris Soomes, Saloses, kus sain 40+ klassis väljateenitult seista Soome sõprade kõrval pjedestaali kolmandal astmel.

Küllap siit tekkiski pöörane soov ennast proovile panna ka Euroopa meistrivõistlustel, olles siis 51-aastane. Nii osalesingi 2015. aastal Euroopa meistrivõitluste kahel etapil: Belgias, Bilstainis ja Šveitsis, Grimmalpis, jäädes mõlemal võistlusel 40+ klassis 19-ndaks. Bilstainis kostitas ilmavana meid korraliku vihmasaju ja märgade radadega. Õnnetuseks ühelt etapilt teisele üleminekul libisesin ja kukkusin, mille tulemusel murdsin parema jala pindluu. Loomulikult raskendas see  kogu minu südikat etteastet. Kui nüüd tagantjärgi mõelda,  siis asjaolusid arvesse võttes, ei olnudki hooaja kokkuvõttes 27. koht 31 osalejast see kõige hullem.

2018. aasta augustis aga kordus ajalugu ja 32 aastat hiljem, Balti meistrivõistlustel Grobinas, C-klassis saadud  III koha üle olin tõesti õnnelik.

Soov ja tahe selle spordialaga edasi tegeleda ei ole aga ikkagi veel kuhugi kadunud. Eakohast füüsiliselt vastupidavat vormi aitab hoida dr Aleksander Jairus, kes on oma professionaalsete nõuannetega alati toeks ja abiks olnud. 

Viimastel aastatel olen võistelnud vaid loetud korrad, mida olen aga hakanud kompenseerima uue „kiiksuga.“  Eeskujud laiast maailmast innustavad üht-teist järele proovima. Mõni tehtud, mõni veel kripeldamas. Et oleks koht, kus oma veidi hullumeelseid ideid katsetada, hakkasin 2018. aastal Tapa Männikumäele rajama väikest treeningrada. Heade sõprade ja toetajatega on saanud rada tasapisi erinevate elementidega täiendatud. Soovi ja tahtmise korral jagub tegevust  rajal kõigile, nii algajatele kui oskajatele. Tulge proovima, sõitu nautima ja meelt turgutama! Sport – see on tervis, motosport – aga eluviis!

,