pirita-ringrada

Pilk ajalukku: Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada

Eestist on igas põlvkonnas sirgunud hulk hulljulgeid ja kiirust armastavaid mehi-naisi, kes on oma kireks valinud motospordi. Oleme saanud läbi aegade tunda rõõmu oma sportlaste headest tulemustest ringrajasõitudelt. Tänane pilk ajalukku võtab kokku meie kuulsaima motospordiürituse toimumiskoha värvikamad lood. Nimelt on Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrada läbi aegade pakkunud Eesti motospordisõpradele nii rõõmu kui ka traagikat, kuid ometi on see võistlusspordis enam mittekasutatav võidusõidurada eestlaste südames.

Pika ajalooga väärikas rada

Tallinnas Pirita linnaosas paiknev Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal hakati motospordivõistlusi korraldama juba esimese Eesti Vabariigi ajal. Toona oli see tänavaringrada küll sootuks teistsugune kui seda hilisemast ajast teame. Kui 1933. aastal hakati seal võistlusi korraldama, siis ei olnud kogu rada veel kaetud asfaldiga ja 1/3 rajast oli veel liiva- ning kruusakatte all. Kuid sellegipoolest hakkas juba siis huvitava asukohaga linnarada silma ka motospordihuvilistele mujalt maailmast.
Esimesed võistlused korraldati Pirita ringrajal 17. septembril 1933. aastal. Võistluse nimeks oli toona Eesti Suursõit ehk TT (Tourist Trophy).
Läbi aegade võib välja tuua paar kodumaist võidusõidumeest, kes Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajal võidutsesid: Lembit Teesalu (17 võitu) ning nooremast põlvkonnast kuuekordne võitja Hanno Velt, kelle käes on ka selle ringraja kiirusrekord.
Kui sellised võidusõidud meil veel toimuks, siis oleks paslik ka õnne katsuda võitja ennustamiseks läbi eesti kasiino, kus leiab sobiva spordiennustuse iga spordiala armastaja.
Pirita ringraja vast kõige legendaarsemaks võistlussarjaks saab pidada ikka Kalevi Suursõitu, mis toimus esimest korda 20. septembril 1959. aastal, mis peeti esimesel aastal hoopis Iru-Kloostrimetsa-Lükati rajal. See linnaringrajal toimuv motospordivõistlus meelitas siia sportlasi ka raudse eesriide tagant ning tõusis kindlasti suurvõistluste hulka. Uhket võidusõitu vaatas toona koguni üle 100 000 inimese, mis on ääretult suur vaatajaskond ükskõik millisel spordialal.

Traagilised õnnetused

Kahjuks meenutab Pirita ringrada meile ka neid traagilisi õnnetusi, mis ringrajasõitu saatsid. Tänavaringrajad on ikka olnud oma omadustelt ohtlikud ja vaatemängulised: tänavad on kohandatud kõrgetel kiirustel sõitmiseks, kurvid on järsud ning rajad võivad olla ümbritsetud hoonetega nagu Monacos või Pirita ringraja puhul kõrguvate puudega.
Pirita ringrada on näinud mitmeid traagilisi õnnetusi. Võistluste korraldajad üritasid küll turvalisuse tõstmiseks polsterdada puid liivakottidega, kuid ohud siiski säilisid. 2000. aastal hukkus Pirita ringrajal väikeses S-kurvis rajalt välja sõitnud 5-kordne maailmameister Joey Dunlop. Kuigi Tallinna Linnavalitsus oli kuulutanud 2000. aastal Pirita ringraja võistluste korraldamiseks liiga ohtlikuks, jätkus endiselt võistluste korraldamine. Viimane Kalevi suursõit toimus Pirita ringrajal 2006. aastal.

Eesti kuulsaim ringrada

Pirita-Kose ringrada saavutas oma ülemaailmse kuulsuse tänu kiiretele ja ohtlikele radadele. Selle nüüdseks ringrajasõitudeks suletud raja leiab seni välismaiste motospordiportaalide tänavaringradade nimistust. Kalevi Suursõit ja Pirita ringrada on leidnud alatiseks koha Eesti motospordi fanaatikute südames ja jääb vaid loota, et kunagine hiilgus tulevikus uues kuues ka võistlusteks avatakse.