Rene Jerbach ja Aare Pere (mõlemad KTM Racing Estonia, KTM) läbisid möödunud nädalal Türgis Sea to Sky võistluse, kus said kohad hõbeda klassis.
Sõitjate jaoks oli aga juba võistlusele kohalejõudmine juba omaette seiklus. Varasemast kogemusest teadis Jerbach, et üle piiri ratastega Türki sõitmine polnud kuigi keeruline. Nüüd on piiril aga reeglid muutunud ja rattad tuleb deklareerida sarnaselt Vene piiri ületamisele. Need dokumendid olid reisiseltskonnal vormistamata, lisaks jõuti piirile nädalavahetusel.
Lõpuks õnnestus siiski üle pääseda, kuid selleks pidid need, kes lennukiga kohale lendasid, türgisiseselt piirile sõitma ja ise oma rattad üle tooma — et siis tuldud teed mööda tagasi sõita ja võistlustele registreerumisega kiirustada.
“Me ei jõudnud registreerimisele õigel ajal kohale ja saime stardinumbrid seepärast üsna taga — Aare oli 71, mina 72,” rääkis Jerbach. Võistluse formaat on aga selline, et iga päev on sul võimalus oma eelmise päeva tulemusest ettepoole sõita, et järgmise päeva stardikohta parandada.
“Proloogis [Beach Race] ei õnnestunud mul väga head aega teha, keegi viskas mulle veel ka oma tsikli vastu rinda, nii et teise ringi jätsin vahele,” rääkis Jerbach. Proloogist sõitis ta end B-finaali ja sealt järgmiseks päevaks välja 53. stardikoha. Pere pääses proloogis A-finaali, “kus ootasid ees juba päris kuulsad sõitjad. Rada oli äge, aga finaalsõit läks juba päris keeruliseks… kokkuvõttes 42. koht,” ütles Pere.
Järgmisel päeval toimunud Forest Race’i rada iseloomustas Pere kui natuke liiga kiiret ja tolmust, aga kokkuvõttes igati nauditavat. Jerbach tõusis seal 44. kohale, Perelõpetas 97ndana. Kolmandal päeval, Sky Race’is Jerbach veidi langes, Pere lõpetas 114. kohaga.
Kogu võistluse kulminatsioon on aga Mountain Race, kus seitsme tunni jooksul tuleb mere äärest tõusta kohalikule Mount Olymposele 2365 m peale.
Jerbach osales samal võistlusel esimest korda 2019. aastal ja siis kulutas ta rehvi niivõrd siledaks, et viimases kontrollpunktis ei lubanud kohtunikud tal selle “baigirehviga” enam edasi sõita. Seekord oli eesmärk rehvi säästa ja loomulikult soovis Jerbach ka tippu tõusta.
“Seekord oli tulemus kuni viimase kontrollpunktini päris hea, kuid kui jäänud oli veel kaks tundi ja kuus minutit, ootas ees tõsine kaljuronimine,” ütles Jerbach. Ees olevad sõitjad olid kivid libedaks kulutanud, ning viimase lõigu läbimine võttis ootamatult palju aega, kaks ja pool tundi. Tippu Jerbach jõudis, kuid ajaks jäi seekord 7 tundi ja 19 minutit. “Rada oli võrreldes eelmise korraga keerulisem, lisatud oli neli rasket sektsiooni ja kogu trassi läbimine oli ikka paras eneseületus. Kolmeliitrist joogikotti täitsin seitsme tunni jooksul kolm korda, pingutus oli suur,” ütles Jerbach.
Pere tunnistas, et tema eesmärk tippu jõuda seekord ei täitunud. “CP9 juures oli keskmine kiirus nii palju langenud, et tuli plaani korrigeerida ja vähemalt viimasesse CP-sse jõuda. Peale CP-d läks aga rada veel raskemaks ja ca 600 m enne CP10-sse jõudmist oli ajalimiit täis ning kohtunikud ei lubanud enam edasi liikuda,” kirjeldas ta. Tipust jäi puudu umbes kuus kilomeetrit, aga sealt läks rada juba päris rängaks. “Kokkuvõttes ülimalt äge sõit ja P49 silver klassis / P93 üldarvestuses,” võttis Pere võistluse kokku. “Seitse tundi järjest mägedes sõita oli ka esmakordne… seda peaks trennis enne proovima.”
“Südantsoojendav, et kohapeal oli kaasa elamas nii palju eestlasi,” lisas Jerbach. Rain Lipson ja Riho Kollist olid ees- ja järelsõitjate rollis ning Lipson ka mehaanik, kuid eestikeelset kaasaelamist kostis palju ka lihtsalt raja äärest.
Foto: Gulbe Agnija
