Ott Kiivika ja Andres Krestinovi elulooraamatud kirjutanud Kaire-Külli Vaatmann on enne 2025. aasta lõppu maha saanud järjekordse sporditeosega – „Suursõit“, mis räägib legendaarsest motovõistlusest Kalevi suursõit.
Raamatu esitlus toimub 8. detsembril kell 16 Viru keskuse Rahva Raamatu. „Sõitu juhib Raido Rüütel, kohal on paljud vanad motoässad,“ seisab üritust tutvustavas pressiteates.
Kirjastus Helios tutvustab raamatut järgmiselt:
„Alates 1959. aastast toimunud Kalevi suursõidud ei olnud pelgalt võistlused, vaid tõelised rahvapidustused. Parimatel aegadel kogunes suursõitu jälgima ligi 200 000 pealtvaatajat – arv, mis teeb sellest Eesti ajaloo suurima publikuhuviga spordiürituse.
Rohkete fotodega varustatud „Suursõit“ on terve spordiala epohhi kirjeldav raamat. Asjaosaliste meenutustel põhinevad seikluslikud lood vahelduvad spordisündmuse ajaloo detailsete kirjeldustega.
„Suursõit“ on austusavaldus absoluutselt kõikidele neile meestele ja naistele, kes usaldasid oma elu masina kätesse, ning neile tuhandetele, kes raja ääres igale kurvile ja pahatihti ka kukkumisele kaasa elasid. Loomulikult on raamatus leidnud oma koha kõik kangelased. Statistikasõbrad leiavad lõpulehekülgedelt võitjad aastate ja masinaklasside kaupa.“
„Endel Kiisa märkas õnnetut konkurenti kohe, kui kurvist Sevostjanovi järel sirgele jõudis. „No nii, üks vähem,“ mõtles ta ja andis gaasi. Nüüd oli vaja vaid hea sõber üle trumbata. Ta oli juba kuulnud, kui das teda ja Sevostjanovit kutsuti Vestmanniks ja Piibeleheks – kord oli üks peal, siis jälle teine. See läks talle vägagi korda, sest võrdlus palju kogenuma ja väga kiire sõitjaga oli suurimaks komplimendiks.
Ja siin see jälle oli – duell Vestmanni ja Piibelehe vahel publiku rõõmuks.
„Pane juurde!“ „Põruta järele nüüd!“
Endel püsis Sevostjanovil tihedalt kannul ja ootas sobivat momenti, et mööda kimada. Hiidlane oli oma kannatlikkusega juba päris mitu kõrget tiitlit võitnud ja kavatses ka seekord samamoodi toimida. Kogemus näitas, et rahulik meel ja õige hetke tabamine oli võidu alus.
Kolmik lähenes Pirita kinomaja teravale kurvile. Pidurit vajutasid kõik sõitjad viimasel hetkel. Aga enne veel kui hoog pööramiseks sobivaks kahanes, hakkas venelase ratas vibama ja räntsatas kurvi jõudmata pikali. Järgmisel hetkel lendas meister teele – asfalt riivis nahkselt sõidukostüümilt kihte vähemaks ja kiivris pea kolksus vastu maad. Õnneks oli ta jõudnud ratta endast viimasel hetkel eemale lükata, et mitte selle alla jääda. Juhi kaotanud masin libises omapead metsiku kiirusega publiku poole.
Vaimustus nende inimeste nägudel, kes tee ääres, kino ees ja välistrepil seisid, asendus lubivalge õudusega. Verdtarretavat sõitu olid kõik pealtvaatajad oodanud, aga mitte sellist, mis ähvardas võtta ka nende elu. Šokis ja röökiv rahvas jooksis teest võimalikult kaugele, igaüks eri suunas. Sevostjanovi lennu peatas kõnnitee serv.
Kohe liidri sabas lähenes aga Endel ja tema järel Jüri.
Endli näost kadus jume, krampis käed pigistasid lenksu, kui ta nägi eespool mööda asfalti liuglevat masinat ja rivaali. Rahuliku hiidlase närvikavva lõi terav hoop. Vaid murdosa sekund ja ta oleks sõitnud hooga kummuli rattale sisse. Noormees tõmbas kopsud õhku täis ja hoidis hetkeks hinge kinni. Süda sai rahulikuma rütmi tagasi. Võistluse uus liider keeras imevähe juhtkangi ja liugles napilt sentimeetri kauguselt maas lebavast masinast mööda. Esiratas riivamas trotuaariäärt, suundus Endel raja keskele tagasi. See kõik juhtus vaid mõne sekundi jooksul, kuid talle endale tundus see kestvat aegluubis terve igaviku.“
Tekst pärit sport.delfi.ee-st
